Avatud E-R 9– 16, Kalevi 110, Tartu 50104
    Blogi
    Viimased postitused
    Dr Peep Pree
    Silikoonrinnad ja rinnavähk
    Clinica Peep Pree
    Clinica: Silmalaugude korrigeerimine
    Ilusüstide võimalikud tüsistused
    Rindade suurendamine - Konsultatsioon
    Struktureeritud Allergan rinnaimplantaadid
    Rasvaimu- Clinica
    Ilukirurgia statistika - Clinica
    Rindade suurendamine ilma operatsioonita - JAH võimalik
    Rindade suurendamine operatsioon
    Rindade suurendamise probleemid
    ilukirurgia trendid-naine binokliga
    Kurjusekortsu eemaldamine ilusüstiga
    Naine peale rinnasuurendusoperatsiooni
    Kuidas nooruslikum välja näha
    Kuidas vabaneda inetust armist?
    5 põhjust, miks on iluoperatsioonid nii kallid
    Clinica Peep Pree

    Ilukirurg Peep Pree: lõikan praegu kolmandat põlvkonda. Kogemus, et vanaema tuleb lapselapsega, on juba olemas

    26.02.2019
    | Kategooria -> Konsultatsioon

    Rahvusvaheliselt tunnustatud ilukirurg ja Clinica Esteetilise Kirurgia Erakliiniku juhataja dr Peep Pree on eestlastele tuntud eelkõige rinnaoperatsioonide poolest. Mees teadis juba lapsena, et temast saab kirurg – kellegi teisena pole ta ennast kunagi ette kujutanud. Kolleegid iseloomustavad teda kui väga otsekohest ja mõneti liialt ausat, kuid samas meeldivat arsti. Peep Pree oli lahkelt nõus andma intervjuu oma elust, tegemistest ning laiemalt ilukirurgiaga seonduvast. Intervjuu sai piisavalt huvitav ja avameelne ning vanema inimesena pani ta intervjuu alguses paika: “Teen ettepaneku, et räägime sinatades.” Ei hakanud talle vastu vaidlema.

    Tekst: Eesti Ekspress, Uku Adrian Ilves

    Foto: Raili Adoson Photography


    Mis juba lapsena kirurgiameti juures võlus?

    Huumoriga pooleks vastus oleks, et sõiduauto Pobeda. Meil kodus üüris tuba arstiteaduskonna tudeng, kellel oli Pobeda, mis minu kui väikese poisi jaoks oli väga kõva sõna ja nägi edev välja. Siis oli harjutud mõtlema, et hüved tulevad seoses tööga ja kuna tema tegi tööd arstina, arvasin, et arstiks olemisega käib kaasas sõiduauto Pobeda. See oli eeskuju ja mul ei ole kunagi olnud väga suuri kõhklusi. Arstiks saamise soov oli pigem abstraktne, tahtsin inimesi ravida ning see tundus mulle väga auväärt amet. Meditsiini õppimine on raske, aga see töö on iga riigikorra ajal inimeste seas hinnatud olnud. Tänapäeval ei ole arst muidugi enam nii hinnatud, kui ta oli 30–40 aastat tagasi.

     

    Mis õppeainetes ja huvitegevustes noorena enim silma paistsid?

    Mulle meeldisid loodusained bioloogia ja anatoomia. Olin koolis tubli õpilane kõikides ainetes. Ülikooli läksin naljaka korra ajal, et kui sinu keskmine hinne oli üle 4,5, said kahe eksamiga sisse, mis minul ei olnud reaalained. Lapsena meeldis mulle luuletusi lugeda ja esineda, ka kannelt mängida. Lisaks meeldis kooliajal diskosid teha ning olin diskoriameti tõttu päris popp poiss. Kuna mu kasv ei lubanud suuri kuningaid mängida, vaid ainult kuningakoja narre, mõtlesin, et ei taha eluaeg narri mängida. Mõtlesin ka lavakasse minemise peale, aga rahuldasin siiski esinemisvajadused diskorina ära.

     

    Liigsel tuntusel võib olla ka negatiivne pool – arvatakse, et äkki on tuntud nime tõttu ülehinnatud. Kas sellist suhtumist oled kohanud?

    Muidugi olen ja seda on inimesed minult ka konsultatsioonidel küsinud. Meil on konsultatsioon patsiendiga väga avameelne ning me ei räägi ju ainult operatsiooni näidustustest ja tehnikast, vaid kogu komplektist. Jah, ma olen sellega kokku puutunud ja nii see ongi. Me kõik tahame sõita piltlikult Mercedesega, see on hea, kindel ja turvaline automark. Ometi ei ole see Eestis kõige müüdum firma. Paljud autod viivad suhteliselt turvaliselt punktist A punkti B, reeglina ei saja vihma sisse. Aga kui on kriisisituatsioon, siis mõni sõiduk veab välja. Nii on ka suurema kogemusega arstiga. Kui tal on kogemus, teab ta pärast plaani A ja B ka plaani C ning võib-olla ka plaani Õ. Ma arvan, et ma ei ole üle hinnatud, sest kvaliteet ja suured kogemused maksavadki rohkem.

     

    Kuidas tekkis täpsemalt huvi ilukirurgia vastu?

    See huvi on mõjutatud perekonnast. Minu naine õppis kosmeetikuks ja tahtis väga kosmeetikuks saada. Ta oli tubli dekoratiivkosmeetik ja sealt see ilukirurgia teema üles tuli. See oli 80ndate keskel ja lõpus. Siis avanes mul võimalus minna Tallinna ning seal töötas Esteetilise Plastilise Kirurgia Keskus, ka dr Tatjana Raie. Pean tunnistama, et haavu ilusti kinni õmmelda ja oma tööst ilusaid arme jätta meeldis mulle ka üldkirurgina töötades. Ja kuna ma õpetasin õppejõuna tudengitele kirurgilist tehnikat, oli see päris loogiline.

     

    Kas vahel mõne pimesooleoperatsiooni järele igatsust ei teki?

    Igatsust ei teki, aga ma arvan, et see on üks väheseid üldkirurgilisi operatsioone, millega praegu veel hakkama saaksin. See on mulle kui jalgrattasõit. Enamik operatsioonide tehnikat on seoses tehnoloogia arenguga nii palju muutunud, et ma lihtsalt ei oskaks neid teha. Plastikakirurgia, nii naljakas, kui see ka ei tundu, on väga konservatiivne kirurgia haru, kus on praegugi veel väga palju käsitööd ja käsitsi õmblemist.

     

    Kui siirdusid 90ndate alguses üldkirurgiast ilukirurgiasse, ei teretanud patsiendid sind enam.

    See oli aeg, kus välimuse opereerimine ei olnud auasi. See oli nagu natukene friiklus või noh, sellesse ei suhtutud väga positiivselt. Mitte midagi sellist, nagu on praegu normaalne. Ma olin kümme aastat olnud lugupeetud üldkirurg, kes päästis vahel ka inimeste elusid ja siis hakkasin inimeste silmis mingi tiluliluga tegema. Eks see suhtumine oli ka osal kolleegidel. Ega ilukirurgiat ei võetud tõsiselt, see ei olnud täisväärtuslik asi.

     

    Millal see umbes muutus?

    Umbes kümme aastat läks. Ma isegi ei oska öelda, miks see muutus. Võis olla vaba informatsiooni leviku ja interneti pärast. Teiseks muidugi võimaluste muutumine. Ühiskond on muutunud. Praeguseks on asi nii kaugel, et selfie’de tegemine ja spetsiaalsed programmid nende muutmiseks on tõstnud Ameerikas oluliselt plastikakirurgide töömahtu – seal tulevad patsiendid oma nn photoshop’itud pildiga kirurgi juurde ja ütlevad, et tahan selliseks saada.

     

    Mis aitab sellel alal edu saavutada ja inspiratsiooni säilitada?

    Minu jaoks see, et armastan oma tööd ja midagi muud ma ei oska. Olen õppinud seda kogu oma elu ja mulle see meeldib. Inimeste aitamine pakub rahuldust. Ma olen oma südames 24/7 arst. Ja see, mis pakkus arstitöös rõõmu 30 aastat tagasi, pakub ka praegu. Kuigi ma ei tee otseselt füüsiliselt terveks, arvan, et parandan oma tööga inimeste vaimset tervist.

     

    Oled lisaks Clinica juhataja. Kas võtad sageli töö koju kaasa?


    Ma ei oska ennast kahjuks välja lülitada. Ja ma ei ole endale ka eesmärgiks seadnud, et ei mõtle töö peale kodus. Mitte ainult Clinica kliiniku juhatamise peale, vaid patsientide peale ka. Neil on ju pärast operatsiooni minu mobiilinumber, mis on 24/7 nende turvatelefon. Paljud ei helista sinna kunagi, aga mõni helistab igal õhtul. Ma tunnen oma tööst suurt rõõmu.

     

    Kas abikaasaga koos töötamisel on rohkem võlu või valu?

    Meie perekonna puhul tundub mulle pärast 35 aastat ametlikku kooselu ja pärast 27 aastat ühist kliinikuelu, et selles on rohkem võlu. Ilmselt teistmoodi oleks asi ammu ära lõppenud. Ma ei kujuta ette ka sellist ennast ohverdavat naist, kes ise tubli kontoritöötajana mõistaks, et kirurg ei tule kella pealt koju ja vahel jätab ka naise kontserdimaja ukse taha üksinda seisma, sest ta ei tule operatsioonilt ära. Aga kui inimene seda igapäevases elus näeb, saab ta sellest rohkem aru.

     

    Ma eeldan, et järjest raskem on panna kokku keskmise inimese profiili, kes noa alla läheb – kui, siis ainult sooline erinevus. Mida saab siin esile tuua?

    Umbes kümme aastat tagasi pidi operatsioonile tulija olema majanduslikut edukas. Tänapäeval on iluoperatsioonid küllaltki kättesaadavad ja hind ei ole enam argument, sest iluoperatsiooniks on võimalik ka laenu saada. Ma võin küll öelda, et mul on patsiente igalt elualalt. Samas tunnistan ka iseendale ja räägin ausalt, et see, kes sa ametilt oled, ei määra ära, kes sa sisemiselt oled. Meie tüüpiline eestlanna on siiski väikeserinnaline, seega ei ole midagi imestada, et rinnakirurgia patsientuurist on kõige suurem protsent rinnasuurendusoperatsioonile tulnud. Mitte ainult noored sünnitamata naised, vaid ka sünnitanud naised, sest loodus ei ole naise ilu vastu armuline. Reeglina naise välimus kannatab. Tänapäeval sünnitavad naised ka vanemas eas. Me ei tunne ennast oma kestas enam nii vanana, nagu me passi järgi oleme. On täiesti loogiline, et ilutööstus kogu maailmas ei ole mitte ainult rinnasuurendus, vaid vananemisprotsessivastased operatsioonid ja mittekirurgilised protseduurid. Need sammud viivad ka selleni, et näeme mehi ilukirurgias rohkem kui 20 aastat tagasi. Loomulikult on kümnest inimesest kaheksa ikkagi naised.

    On see kõik üks suur edevuse laat või on isiklikud põhjused olulisemad? Ega kõik ju suure suuga kuuluta …

    Ega ei peagi kuulutama. Ma olen täiesti veendunud, et enamik minu patsientidest teeb iluoperatsiooni enese jaoks. Ma ütlen, et see on väga hea investeering. Naisterahvas läheb oma erilise kleidiga võib-olla üks kord välja, aga hind võib olla väga palju kõrgem kui operatsioonil, mis on sulle 24/7 kingitus kaasas. Iluoperatsiooni võib võrrelda ka kaugema reisiga – mõlemad maksavad umbes sama palju, aga vähemalt kümneaastane rahulolu umbes sama hinna eest räägib selgelt enda ilustamise kasuks. See on inimeseti erinev – kes tahab pikka aega soojendavat kaminat, kes tahab korraks ilutulestikku, valgust ja sooja annavad mõlemad. Esmajoones peab investeerima enda tervisesse, see on prioriteet number üks. Seejärel oma enesekindlusse ehk oma vaimse rahulolu parandamine on minu arvates hea investeering. Tegelikult on nii, et kui naine on kodus rahul, on ju kogu pere õnnelik, see on sügavam rahulolu. Meie patsientide abikaasad on hilisematel konsultatsioonidel öelnud, et elu läks pärast seda, kui naine operatsiooni tegi, lõbusamaks ja helgemaks, kuigi nende jaoks oli ta niigi ilus. Mehed on öelnud, et neil ei ole sellest sooja ega külma, las olla rinnad väiksemad või lõdvemad, neile sobib. Aga aktsepteeritakse oma lähedase soovi ja pärast sobib veel rohkem.

     

    Clinica on tuntud eelkõige rinnaoperatsioonide poolest. Oletame, et homsest alates ükski naine enam rinnaoperatsioone ei soovi. Kas tööd jätkuks?

    Kindlasti jääme ellu ja elame ära, sest minu eelmiste aastakümnete patsiendid, kellele tegin rinnaoperatsioone, on jõudnud sellisesse ikka, kus on vaja juba nende elukvaliteedi säilitamiseks korrigeerida ka nägu ja silmaümbrust. Kui olen oma tööd hästi teinud, siis patsiendid usaldavad mind ja on nõus ka võib-olla natuke kallimat hinda maksma, aga nad teavad, mis nad selle eest saavad ja usaldavad mind. Ma lõikan ju kolmandat põlvkonda praegu. See, et ema tuleb oma tütrega, on tavaline. See kogemus, et vanaema tuleb tütretütrega või pojatütrega, on ka juba olemas. Ja see on usalduse küsimus. See on osa minu töötasust, et olen oma usalduse ära teeninud – see on see tasu, et ema toob oma lapse minu noa alla. See ei ole mingi gin tonic’u välja tegemine. Sa ikka tood oma lapse, oma kõige kallima varanduse. Ma ütlen meestele samamoodi, kui nad oma naistega tulevad, et tänan teid usalduse eest, vaprust oli vaja teie abikaasal, aga teid ma tänan selle usalduse eest, mis te minu vastu üles näitate. Te usaldate oma lähedase välimuse, tervise ja ka elu mulle.

     

    Ilmselt ei ole sinu konsultatsioon lihtsalt suusoojaks jutt. Millest potentsiaalse patsiendiga räägid ja mida selle käigus kontrollid?

    Toimub aktiivne konsultatsioon, kus mina räägin ja inimene räägib. Toimub vaimuga läbivaatus. Ma arvan, et oma pika arstistaaži juures – ja ma olen ka saanud psühhiaatria- ja psühholoogiaalast koolitust – suudan inimesega koos veedetud aja jooksul asjad selgeks rääkida. Vahel on see päris väsitav ja võtab tunde. See sõltub inimesest. Patsient peab teadma, mis ohud on olemas. Jah, ohud on haruldased, aga need on olemas. Patsient peab allkirjastama informeeritud nõusoleku. Inimestes on informatsioonitulva tõttu tekitatud valearvamusi. Nendest tuleb rääkida selgelt ja vahel tuleb inimestele ka öelda, et see, mis te loete, ei ole tõsi. Mõnelt kodulehelt võime lugeda, nagu oleks olemas eluaegseid rinnaproteese. No ei ole! Mitte ükski tehas oma kodulehel ei kirjuta sellist asja. Aga keegi vahendaja … see on ju patsiendi desinformeerimine. Ma ei kannata susserdamist, ammugi mitte meditsiinis ega kirurgias. Minu kohta võib öelda lapsesuu, ma ei solvu selle peale.

     

    Ilukirurgia sõltuvus – kas selline nähtus on sinu hinnangul olemas? Või on see midagi liiga abstraktset, et sellest üldse sisukalt rääkida saaks?

    Loomulikult on olemas. Täiesti tavaline, et tänapäeval alustatakse suhteliselt noorena väga väikesest asjast – käiakse kosmeetiku või kosmetoloogide juures, järjest minnakse kreemidelt täitesüstidele ja siis kirurgiasse, väiksemalt operatsioonilt suuremale. See on normaalne ja seda nimetame sõltuvuseks. See ei ole alati halb. Minu generatsioonile on näide kadunud Michael Jackson, kes oma nina uuesti ja uuesti opereerida lasi. Ja vahel oli tal väga ilus nina, mis teda ei rahuldanud. Ma olen ise, uhkustamata, kokku saanud selle mehega, kes Michael Jacksoni nina lõikas. Lauas küsiti temalt, miks ta seda teeb. Kirurg vastas: “Aga mis ma siis pean tegema, Jackson tuleb ja ütleb, et tahab veel peenemat. Selle peale ma vastan, et ei tee seda. Jackson siis vastab, et järelikult oled eelmise operatsiooni halvasti teinud, homme tuleb minu advokaat ja esitab sulle kümnemiljonilise nõude halvasti tehtud operatsiooni eest, kui sa mind uuesti ei lõika.” Ja niimoodi manipuleerivad patsiendid arstidega üle kogu maailma, Eestis ka. Aga need on skandaalsed asjad ja sealt võib-olla tuleb see sõltuvus, et inimene ei oska piiri pidada. Lõikan 25-aastase naise rinnad suuremaks. Seejärel sünnitab ta mitu last ja tuleb tema rindu korrigeerida, sest need on ära veninud. Siis on tal 40-aastaselt ülalaud ära vajunud. Vahepeal süstime kortsude pärast. Veel viie aasta pärast on nägu ära vajunud. Siis on ta otsustanud paksemaks minna ja pärast kõhnemaks minnes on nahk veninud. See on sõltuvus, aga mina ütlen, et see on heas mõttes sõltuvus – hoolimine enda välimusest ja rõõm oma kesta nooruslikuna hoidmisest.

     

    Oled öelnud, et operatsioonist keeldumiseks on ilukirurgil suur pääsetee – öelda, et ta ei oska seda teostada. Kas sinu poole pöördutakse sageli kentsakate ja ebatavaliste soovidega?

    Ei, mida aasta edasi, seda vähem, sest tänu suust suhu jutule ja loomulikult ajakirjandusele on see paha kuulsus minuga kaasas käinud. Inimesed teavad, et teen vähem äärmuslikke asju kui mõni minu kolleeg. Reklaam on alati õnneliku lõpuga, aga õnnelikud lõpud on muinasjutud. Ei maksa uskuda asju, mis on liiga ilusad, ütlen mina.

     

    Aga kuidas nende n-ö jänesekõrva dega oli? (Viide juhtumile, kus patsient soovis liiga pikki kõrvu, mis Pree ilumeelega kokku ei langenud)

    (Naerab). See oli tahtmine, ega ma teinud seda. Ma olen selle naisega hiljem kokku puutunud, tema tundis mind seltskonnas ära. Tuli ja ütles, et tema ongi see naine, kellest olin avalikult rääkinud ja kes jänesekõrvu tahtis ning tore, et ma talle neid ei teinud. See on minu puhul väga-väga erandlik.

     

    Kuidas operatsiooniks valmistud? Kas on mõni väljakujunenud tegevus enne seda?

    Mulle meeldib oma tööd planeerida ja olen aru saanud, et puhanud kirurg on patsiendile kõige ohutum kirurg. Ma mõtlen oma lõikuse enne läbi, analüüsin patsiendi fotosid, võib-olla isegi korrigeerin oma varem mõeldud plaani ja arutan selle patsiendiga veel kord läbi. Mõned kirurgid kuulavad meditatsioonimuusikat. Mina tunnistan, et mulle meeldib vaikuses töötada, mu kolleegid operatsioonitoas räägivad ka vaikselt.

     

    Kas sa iseendale oled lasknud mõne iluprotseduuri teha?

    Ikka olen. Mina ei arva, et kingsepp peab katkiste kingadega ringi käima. Olen aastaid tagasi heal kolleegil lasknud teha rasvaimu operatsiooni. Ja olen ka lasknud oma vananemisilminguid peita, nägu.

     

    Facelift’i?

    Facelift’i on tehtud ja silmade ümbrust. Näen vaieldamatult praegu tervem välja kui, ütleme, viis aastat tagasi. Käib linnalegend, et Pree ise enam ei opereeri, vaid üks noor mees pidi opereerima (Naerab). Arvatakse, et nii kuulus arst enam minu sünnimärki ei lõika. Ikka lõikan!

     

    Hambad on ka päris ilusad valged.

    Nii nagu ebaloomulikult suurte rindadega naised, kes neid liialt palju eksponeerivad ja meelde jäävad, jään ka mina väga paljudele inimestele meelde oma liiga valgete hammaste tõttu.

    Ja ma ei häbene öelda, et need ei ole ehtsad. Kui panen juba võltsid, siis tahan panna ilusad. Miks ma pean kollaste hammastega ringi käima, kui mulle meeldivad valged? See on positiivne edevus. Mu enda hambaarst oli väga mu hamba värvivaliku vastu. Ütlesin, et saan temast aru, aga ma tean, mida tahan.

     

    Kas ilukirurgid ise kipuvad keskmise inimesega võrreldes sagedamini või harvemini noa alla?

    Nii Eestis kui ka mujal maailmas on edevaid inimesi nagu mina, kes käivad ringi silmatorkavalt valgete hammastega. On ka neid, kelle puhul tekib küsimus, et kuidas ta üldse näeb oma allavajunud laugude alt. Aga teda see ei häiri ja teda ei huvita teiste arvamus. Üheselt ei saa öelda. Ma ei arva, et kingsepal peavad olema lääpa tallatud sussid jalas.

     

    Millest unistad ja millised ambitsioonid ootavad veel realiseerimist?

    Kindlasti kavatsen veel opereerida ja saada inimeste käest positiivset tagasisidet, mida mu töö mulle annab. Ma soovin, et mu lähedased oleksid terved ja ma ise oleksin terve. Näen selle nimel vaeva ja teadvustan endale, et mitte midagi ei tule elus lihtsalt. Kaasasündinud ilus välimus on lotovõit.

     

    Intervjuu ilmus Eesti Ekspressi paberlehe lisaväljaandes Clinic 24.10.2018 ning 26.10.2018 Eesti Ekspressi veebis. Kõik autoriõigused kuuluvad AS Ekspress Meediale.